Labradori Retriiver

62578_1390134280490_4373072_n

Labradori retriiver on üks kuuest retriiveri tõust (sõna retrieve tähendab inglise keeles 'tooma, kätte toimetama').

Tõu kujunemislugu pole täpselt teada, aga kõik viitab sellele, et labradorid on pärit Newfoundlandi rannikult, kust Inglise meremehed kauplesid kaasa võrke välja tirivaid koeri. Osad neist olid suuremad, neid peetakse njuufade eellasteks, teised olid väiksemad ja neid kutsuti St. John'i koerteks ja tõenäoliselt aretatigi labrador just nendest.

St. John'i koerad kujunesid kõige hinnatumateks jahikoerteks Inglismaa aadlikele, kelle kennelites tegeleti koerte sihipärase aretusega. 1903. aastal tunnustas Inglise kennelklubi labradori retriiveri tõu. Labradoride aretuses on kasutatud ka chesapeake bay, siledakarvalisi ja kuldseid retriivereid, et laiendada labradoride geenibaasi.

Eestisse toodi esimene labradori retriiver, Brutan Angela, 1982. aastal Lätist. Tema tütar ja šokolaadivärvi poeg panid aluse labradoride edasisele aretusele Eestis. Retriiveritest on labradore Eestis kõige rohkem ja ka mujal maailmas on nad koos kuldsete retriiveritega kõige levinumad.

Labradorid on veelinnukoerad, kes otsivad roostikust ja veest lastud linde ja toovad saagi peremehele kätte. Neid kasutatakse ka haavatud ulukite otsimisel, narkokoertena, pommikoertena, pimedate juhtkoerena, teraapiakoertena jne.

Labradori retriiver on erakordselt sõbralik, intelligentne, terane ja sõnakuulelik. Leebe loomusega, ilma igasuguse agressiooni või põhjuseta arguse märgita. Neid on väga kerge õpetada, sest soov inimesele meeldida on neis suur. Ka on nad väga aplad. Nende aplust ära kasutades on võimalik neile õpetada igasuguseid trikke, viia läbi kuulekuskoolitust või treenida agilityt. Nad armastavad kohutavalt vett ja ujuda, neil on suur töötahe, otsimis- ja äratoomissoov. Siiski pole nad imekoerad - nad vajavad õpetamist.

Labradori retriivereid on kolme värvi - musti, pruune ja kollaseid. Kollaseid labradore on vahel ekslikult kutsutud "kuldseteks labradorideks". Tegelikult sellist tõugu olemas ei ole. Labradorid on tugeva kehaehitusega, turjakõrgus on isastel 56-57 cm, emastel 54-56 cm, kaal on isastel 27-34 kg ja emastel 25-32 kg. Labrador vajab oma apluse tõttu kaalujälgimist, et heas vormis püsida.

Labradori karvahooldus pole raske. Labradoride karv koosneb veekindlast pealiskarvast ja soojast aluskarvast, tänu neile on labrador kuiv isegi peale ujumist. Paar korda aastas on karvavahetus ja siis võib näiteks korra nädalas kammida. Pesta pole eriti tihti vaja, muda ja muu praht kukub karvast ise välja. Silmi ja kõrvu tuleb regulaarselt puhastada, et need puhtad püsiksid. Labradore üldiselt ei pügata, kuid tihedalt näituselkäijad pügavad oma koertel saba lõpus olevad karvad ümmarguseks, et saba tunduks sirgem ja jämedam. Samuti lõigatakse ära karvad käpa alt, patjade vahelt ja küünte äärest, nii tunduvad ka käpad ümaramad - seda kõike selleks, et oma lemmikut näitustel paremini esitleda.

Nagu kõigil suurtel tõugudel võib neil esineda selline liigesehaigus nagu düsplaasia. Tihedamini on tegu puusaliigese või küünarliigese düsplaasiaga. Selleks, et vähendada düsplaasia esinemist soovitatakse aretuses kasutada vaid uurituid terveid koeri, kuid ka see ei välista düsplaasia esinemisvõimalust. Suuresti loevad keskkonnatingimused (koera hooldamine, toitmine, liikumisrežiim).

Keskkonnatingimused mõjutavad düsplaasia esinemistugevust, mitte pärilikkust. Võib ette tulla ka pärilikke silmahaigusi, kui nende riski saab viia minimaalseni, kui uurida aretuses kasutatavate koerte silmi iga 1-2 aasta tagant. Uurida tuleks ka neid koeri, keda kunagi ei kavatseta aretuses kasutada - see annaks infot vanemate kohta.

Eestis on asutatud Eesti Retriiverite Tõuühing ja Eesti Labradoride Tõuühing, kust on võimalik saada palju informatsiooni tõu ja kutsikate kohta.

13


Tõustandard

FCI, rühm 8, alarühm 1, KC, Gundog Group.

ÜLDINE VÄLIMUS: tugeva kehaehitusega, aktiivne, laiajoonelise peaga, laia ja sügava rinna ja kerega, laiade ja tugevate puusade ja niuetega.

ISELOOMUSTAVAD TUNNUSED: healoomuline, väga vilgas. Suurepärane haistmisega, suur veearmastaja. Kohanemisvőimeline, pühendunud kaaslane.

ISELOOM: intelligentne, terane ja sőnakuulelik, püüab väga olla meele järgi. Leebe loomusega, ilma igasuguse agressiooni vői pőhjuseta arguse märgita.

PEA JA KOON: Lai laup, selge üleminek otsmikult koonule, selge joonega koon, ilma lihavate mokkadeta. Keskmise pikkusega ja tugevad lőuad.

SILMAD: Keskmise suurusega, väljendavad intelligentsust ja head iseloomu, pruunid vői pähkelpruunid.

KŐRVAD: mitte suured ega rasked, ripuvad pea ligi ja on kinnitunud kolju tahaosas.

SUU: tugevad lőuad ja hambad perfektse, korrapärase ja täieliku käärhambumusega. Ülemised hambad ulatuvad tihedalt üle alumiste ja asetuvad ruutjalt lőugadeni.

KAEL: tugev, jőuline ja kuiv, asub hästiasetunud őlgadel.

ESIJÄSEMED: Őlad pikad ja tahapoole hoiduvad, sirged ja hea luustikuga esijalad, mis on sirged őlgadest maani vaadates nii eest kui küljelt.

KEHA: hea laiuse ja sügavusega rinnakorv, hästi kaardunud roietega. Ühtlane ülaliin. Lai nimmeosa, mis on lühike ja jőuline.

TAGAJÄSEMED: hästi arenenud, pőlve- ja kannaliigesed hea nurga all, paralleelsed tagajalad, madalad kannad.

JALAD: Ümarad, kompaktsed, hästi kumerdunud varvaste ja hästi välja arenenud padjanditega.

SABA: tőule iseloomulik tunnusjoon, väga tihe kinnituskohast, teravneb vähehaaval tipust. Keskmise pikkusega, ilma sulelisuseta, aga kaetud igast küljest tiheda, lühikese karvaga, mis annab sellele ümmarguse väljanägemise, mida kutsutakse “saarmasabaks”. Hoidub seljajoonele, aga ei tohi kaarduda üle selja.

KŐNNAK/LIIKUMINE: vaba, kattes küllaldase ala, sirge ja korrektne eest ja küljelt.

KARV: tőule isloomulik tunnusjoon, tihe ilma lainelisuse ja sulelisuseta, katsudes tundub üsna tugev. Veekindel aluskarv.

VÄRV: üleni must, kollane ja šokolaadipruun. Kollane värv varieerub kreemikasbeeþist rebasepruunini. Väike valge täpp rinnal on lubatud.

SUURUS: Ideaalne turjakőrgus isastel 56-57 cm, emastel 54-56 cm.